"Sissejuhatus sotsioloogiasse" loeng: juhtimine, autoriteet, võim (0)

Sissejuhatus sotsioloogiasse 26.09
Juhtimine ja autoriteet, võim
Organisatsiooniteooriad – juhtimisteooriad
I koolkond (u 100a tagasi) – isiksuseteooriad (millised isiksuse omadused peaksid olema juhil, et olla efektiivsemad oma töös) – bürokraatia, tööstuse tekkimine, organisatsioonide vormide arenemine. --> karisma , enese kehtestamine, domineerimine, loominguline mõtlemine, enesekontroll , loogiline mõtlemine, püsivus jne.

• 360-kraadi tagasiside – juhile antakse tagasisidet tema omaduste kohta, uuritakse juhi omadusi, seostatakse firma edu või ebaeduga. Eestis raske läbi viia, sest pole piisavalt firmasid, kus on palju alluvaid kolleege ja ülemusi.
  

II koolkond (u 1950ndad) – käitumispõhine teooria (biheivoristlik). Juhtide isikuomadustest ei piisa, juhid käituvad erinevates situatsioonides erinevalt. Ohio ülikoolis 40ndatel -50ndatel läbi viidud uuringud – algatav või hooliv stiil.

• Tennenbaum ja Schmidt (1973): eestvedamise kontiinium: atokraatlik („tee seda või vallandame su“) vs demokraatlik (annab käsu, müüd, annab nõu, lööb kaasa). Probleem ühes mõõtmes: nt innovatsioon ei kajastu.
  
• Blake & Mouton'i (1964) juhtimisvõrgustik:
  

Juhi ülesanded sõltuvad rühma ülesannetest. Instrumentaalsed (eesmärkide saavutamise funktsioon) ja ekspressiivsed (grupi seisukohtade ja olukorra väljendamine) funktsioonid.
Laissez -faire – juht on tagasi tõmbunud.
Ideaal – juht pöörab tähelepanu inimestele ja eesmärkidele.
III koolkond (al 1960ndad) – Situatsiooniteooria (mis olukordades valitakse mingit käitumisstiili). Uuringud näitavad, et tavaliselt on juhil kolm käitumisstiili, mis vahetuvad vastavalt situatsioonile . Võetakse arvesse seda, millised on alluvad – kas vajavad rohkem ratsionaalset või emotsionaalset suhtumist ; milline on keskkond.

• Sõltuvusteooria, Fidler (1967). Oleme sõltuvad sellest olukorrast, milline organisatsioon on. Kui olukord on väga hea, siis tuleb eesmärke suunata – olukord on soodne, kasutame seda ära. Kui olud on väga halvad, tuleb seada eesmärke ja neid saavutada, mitte rakendada ' country club'-stiili.
  

IV koolkond – postmodernistlik . Kirjeldatakse juhtide mõtteviisi või konteksti, milles juhtimine aset leiab.
Erinevates grupibaasides on erinevad juhid. Kui juht läheb rühmast eemale, tekivad asemele uued.

• Kurt Lewin (1890 – 1947) kirjeldas rühmade erinevaid faase , kus inimestest moodustub koos töötav grupp. Kolm mõõdet: produktiivsus, rahulolu, juhitavus.
  

Neli faasi:
1. sõltuvusfaas - inimesed tulevad kokku – produktiivsus madal, rahulolu kõrge, juhitavus suhteliselt kõrge (kõik ootavad , et inimene, kes nad kokku kutsus, juhiks protsessi).
2. konfliktifaas – arutatakse, mida tehakse, kes on juht – produktiivsus madal, rahulolu madal, juhitavus enam-vähem (annab võimaluse juhi üles kerkimiseks grupist – grupp vajab tugevat juhti).
3. tööfaas – ollakse jõutud mingi lahenduseni – produktiivsus kõrge, rahulolu kõrge, juhitavus kõrge.
4. koostööfaas – grupis on tekkinud solidaarsus , kõik saavad aru, mis nad teevad ja miks, teavad, kellega suhtlema peavad. Produktiivsus ja rahulolu eriti kõrge (jagavad norme ja väärtusi), juhitavus läheb suhteliselt kehvaks – kui asjad töötavad, pole vaja juhti, kes sinna „oma nina topiks“.
Sotsiogrammi (kes suhtleb kellega) abil saab juhtide omadusi hästi mõõta. Kes suhtleb kõige rohkemate inimestega grupis, on ilmselt mingis osas juht. Mida kõrgemal positsioonil on juht, seda rohkem tahavad inimesed temaga suhelda. Kõige tõenäolisemalt on juht see, kes esindab gruppi väljaspool.
Mida suletum on grupi keskkond, seda rohkem pööratakse tähelepanu grupi omavahelistele suhetele. Kõige ekstreemsem näide: mida teeb juht vanglas? Jagab , kes kellele võlgu on jne. Juhi eesmärgid muutuvad ekspressiivseks, mitte eesmärgiliseks.
Väidab, et demokraatliku juhi eeliseks on see, et kaasab inimesi otsuste tegemisse (aga juhil ei pruugi midagi pistmist olla demokraatiaga). Tõenäosus, et nad juhtimisele alluvad, on palju suurem.
Milgram 'i eksperimendid 1961, „Obedience to Authority “ 1974 (vt Youtube). Võeti juhuslikud inimesed, öeldi, üks õpetaja (juhuslik inimene), teine õpilase (näitleja) rollis – kui õpilane vastab valesti, pidi õpetaja (juhuslik inimene) talle andma elektrišoki, iga vale vastusega seda tõsta. Igal viisil (kas näeb teda, kas kuuleb või mitte jne) tuli välja, et enamik inimestest on võimelised teist inimest tapma, kui kõrval on teadlane, kes ütleb, et see on okei – see on eksperiment , me peame jätkama.
Organisatsioonikultuur. Uuringud – kui juht kiidab oma alluvat (positive reinforcement), siis keskmiselt tootlikkus tõuseb 17%.
Juhtimine definitsiooni kohaselt on mõju või võimu avaldamine organisatsioonis või kollektiivis . Max Weber tegi olulise eristuse: võim ja mõju on erinevad. Võim on jõu või sundluse rakendamine. Mõju (autoriteet) on see, kui võimu kasutamine on legitiimne – alluvad on nõus sellega, et nende üle rakendatakse võimu.
Herbert Simon (1952) - „Administrative behaviour“ - uuris otsuste tegemise mehhanisme ja mudeleid. Üks kuulsamaid sotsiaalteadlasi 20. sajandil. Kui inimene teeb otsuseid, siis ideaaljuhtudel peaks toimuma nii: meil on eesmärk, mõtleme kõikidele alternatiividele, hindame nende positiivseid-negatiivseid külgi, vaatame saavutamise efektiivsust võrreldes sellega, mida me lõpuks saavutada tahame. Piiratud ratsionaalsuse mudel – võtame maailmast mingi osa ja kasutame seda oma otsuste tegemisel. Ühel pool kognitiivne võimekus, teisel keskkonnatingimused , kus peame otsuseid tegema. Lihtsustatud tulemus – selleks, et otsustada, võib nõrkade kognitiivsete omadustega inimene rohkem tähelepanu pöörata keskkonnatingimustele. Inimesed teevad piiratud ratsionaalsusega otsuseid grupis – ratsionaalne grupi seisukohalt ei pruugi olla ratsionaalse inimese seisukohalt. Et juhtimine oleks efektiivne, peab võim langema inimese piiratud ratsionaalsuse raamidesse – võtame juhi otsuse vastu sellepärast, et meil on ükskõik – teame, et see on grupi seisukohast .
Võimu puhul küsimus alati legitiimsuses – Simoni arvates tekitab legitiimsust see, et alluvatel on ükskõik.
Max Weberi autoriteeditüübid: (küsis: „miks me allume uuele korrale?“, „mille abil valitsevad valitsejad?“) Autoriteeditüübid moodustavad omaette süsteemid, mis pole juhuslik. Peame vastame küsimustele: mis on selle autoriteedi allikas; millist kuuletumist see autoriteet toodab; milline on administratsioon; mille abil valitsetakse (vahendid).

Seaduslik-ratsionaalne ( legal -rational): Aluseks on seadused. Ainuke juhtimistüüp, kus autoriteet ise allub seadustele. Toodab usku seaduste õigsusesse, legitiimsusesse. Valitseb bürokraatiku administratsiooni abil – inimesed valitud kompetentsi järgi. Vahenditeks on seadused (annab välja määrusi, seadusi). Et seadused kehtiksid, peab olema põhiseadus. Esimene grupp millegi loomisel: asutav kogu, põhiseaduse kogu. Probleem: inertsus on sisse kirjutatud, jäik.

Traditsiooniline: Allikaks traditsioonid – ametikoha püsivus (me usume, et see süsteem toimib). Toodab lojaalsust positsioonile. Küsimus staatuses , prestiižis, mitte kompetentsuses. Isiku ja positsiooni vahel pole vahet. Administratsiooniks on tavaliselt perekond või kasusaajad (vasallid). Probleem: seadused kehtivad teatud piirist allapoole.

Karismaatiline : Põhineb karismaatilistel omadustel – see inimene suudab teha midagi, mida teised ei suuda. Järgitakse kahel põhjusel: usk võimetesse, usk kohustustesse. Kuuletumisviisil tavaliselt ebapragmaatiline. Valitseb jüngrite abil, isikliku soosiku alusel. Ainult tema suudab uuendada organisatsiooni. Probleemid: usku ei saa tõestada; rutiniseerumine.
Võim
Võim on ühe klassi võimalus oma huvide teostamiseks teiste klasside vastu. (Poulantzas, marxist, 1978 – pole ilmtingimata vajalik, et võimul on kapitalistid, jagas ühiskonna kolmeks: majanduselu, poliitika, ideoloogia – võimalik klasside erinev jaotus nende struktuuride vahel)
Põhiline võimuvõitlus toimub ettevõtetesiseselt positsioonide nimel.

• Karl Marx : võim on ühiskonnastruktuuri omadus, sõltumatu võimusuhtes osalejate
  

individuaalsest tahtest. Klassistruktuuri tagajärg.
Võimu aluseks sundlus ja paratamatus . Võimu analüüsimiseks peame alustama tootmissuhetest – kui palju on majanduslikku võimu. Võimu kasutajaks on struktuur, mitte meie enda teadvus (ühiskondlik olek määrab meie teadvuse). Võim on valitseva pressi käes.
Marxist Antonio Gramsci (1891 – 1937) võttis kasutusele termini ' hegemoonia ' (vaimne ideoloogiline juhtpositsioon – peetakse õigeks sellist mõtteviisi, ühiskonnakorraldust). Itaalia kompartei algataja ja juht, vangis Mussolini ajal, kirjutas üle 3000 lk ajalugu. Toonitas ideoloogia tähtsust kapitalistide võimu kindlustamisel.
Jagas võimu kaheks:

• Domineeriv (jõu kasutamine) – revolutsioonid relvadega jne.
  
• Hegemooniline – ideoloogia levik.
  

Järeldas, et mida kaugemale kapitalism areneb, seda kaugemale areneb hegemoonia.
Hegemoonia pole kunagi täielik (ideoloogia võib olla). Praktilise tegevuse abil on võimalik hegemooniat murda.
Hegemoonilised soorollid – oleme nõus olukorraga, et alfaisased on edukad, rikkad jne, kuigi indiviidi jaoks ei pruugi üldse olla oluline rikkus jne.

• Max Weber: me ei saa öelda, et võim on klassistruktuuri omadus. Võim on tõenäosus, et isik suudab sotsiaalses olukorras teostada oma eesmärke vaatamata vastupanule. Omane Weberi sotsioloogiale – isikule tähelepanu pööramine. Võimu alus sundlus, aga võimu kasutaja isik. Võim kas legitiimne või mitte legitiimne (kas on vastupanu või mitte). Marx ütleb, et peame uurima majandust, Weber – seda olukorda, milles võim väljendub. Peame vaatama, kas võimusuhe on püsiv. Võim on valitseva eliidi (eriti partei) käes.
  

• Pluralistlik võimukäsitlus: pole üht kindlat eeskuju, teoreetikut. Võim on mingil määral kõigi inimeste käes. Võim ei tähenda alati sundlust, võib sünonüümina kasutada sõna 'võime'. Võim on isiku võime oma ühiskondlikke eesmärke teostada (Parsons). Võimu alus on mõju.
  

Robert Dahl (s 1915): „Who governs?“ (1974) Mõju on isiku võime muuta teise isiku käitumist. Polüarhia: mitmete valitsemine (koosmõju).
Michel Foucault (1926-1984) töödel põhinev teooria. (vt Youtube)
Foucault oli Collège de France ’i professor , samas vastuolus valitsevate arusaamadega. „Iga vangi
esimene kohus on püüda põgeneda” (TV-saates). Filosoof , sotsioloog , ajaloolane, psühholoog jne
(kaitses Uppsala ülikoolis doktoriväitekirjana uurimust hullumeelsuse ajaloo kohta). Uuris teemasid nagu hullumeelsus , seksuaalsus, kurjategijad, üldse deviantsus .
Nende teemade vaheliseks seoseks on arusaam võimu ja diskursuse ühtsusest: deviantsete inimeste määratlemine, teistest eristamine ja normaalsuse piiride kinnitamine on üks võimu kasutamise viis. Selle jaoks on vaja kõneviisi e. diskursust, mis defineeriks ära „normaalsuse”. Inimest uurivad teadused toodavad seda (nt.psühhiaatria, õigusteadus).
Kui normaalsuse piirid on kinnitatud, inimesed ise püüavad nende sees püsida. Nende teadvus on distsiplineeritud => nad ise teostavad võimu enda üle.

• Diskursiivne võim
  
• Distsiplinaarne võim